Daniel Vaarik: meil on väga hea põhiseadus. See on nii üles ehitatud, et just nimelt võimu kuritarvitada on raske. Võimu on jagatud kõigile natukene. Keegi ei ole ainuvalitseja. Selle ma säilitaks.
Eestis on palju näiteid, et meile ei meeldi, kui mingeid asju nii-öelda ülevalt öeldakse. Meil on alati hästi palju inimesi, kellele ei meeldi, kui neid (otsib sõna) ...
... kamandatakse?
Just. See on võib-olla Eestile omasem kui mõnele teisele riigile. Me oleme hajutatud, oleme sõltumatud... Kui miski hakkab alt üles liikuma, siis sellest saab vahel rahva hing. Kui keegi nii-öelda ülevalt käsib, siis seda mitte mingil juhul ei tehta. Võib-olla see ei ole üldse halb. Tuleks tunnustada iseseisvat, oma peaga mõtlemist, ja mõista selle erinevaid väljendusi. Ülevalt alla tulemisel peaks äkki läbi rääkima teisiti, kui me seda oleme harjunud tegema. Eesti kaasamine eeldab ikka põikpäiste pujäänidega toimetamist. See pole ju halb.
Põhiseaduslik võimude lahusus, et keegi ei ole ainuvalitseja, on hea seal, kus ei ole vaja midagi teha. Ta sobib seisva veega konnatiiki, ideaalsesse nukumajja, kus midagi ei toimu ja alati on näivalt kõik korras. Funktsioneerivas koosluses on see aga väga halb. Sest ta lõhub ära otsustus- ja vastutusstruktuuri. Ja see tekitab ühe juhitamatu olukorra teise järel. Mitte ühegi osaline ega osaotsustuse tegija ei vastuta terviku eest. Ega ei saa ka vastutama panna, kui otsuse teeb teine mees.
Kaitseväe ja orkestri loos (aga neid on palju) sai seda viimati kõige kujukamalt näha. Oletame, et muidu ühes igati demokraatlikult hajutatud otsustajatega riigis tekib vajadus kärpida. Kuidas see käis?Kõigepealt annavad poliitikud ette protsendi. Valgete kinnastega, kõrgelt ja kaugelt: te peate koondama, valige ise, mida. Ja siis, kui korraldus tõepoolest täideti KVs, jaurasid poliitikud, et miks ei käinud veel kord ikka poliitikute käest üle küsimas, kas orkester, miinipilduja või kiirabibrigaad. Kui poliitikud annavad protsendi, siis vastutagu ka ise tagajärgede eest.
Tegelikult probleemi justkui pole. Igal otsusel on tegija, sellel on nimi ja nägu. Olemas on tsiviilvastutus, riigivastutuse seadus. Ja võimalus rakendada seda hääletustulemuse alusel otsustajate suhtes solidaarselt. Isiklikult ja rahaliselt. Aga kui otsustus paljude osaliste vahel ära jagada, kas tuleb trahvima hakata kõiki osalejaid? Või milles seisneb vastutus teistele tekitatud tagajärje suhtes? Seda polegi.
See praegune eesti stiilis hajutatud otsustamine on täiesti ajuvaba. Just see otsustuse ja vastutuse terviku lõhkumine tekitabki segadust ja nõukogudelikku vastutamatust. Ehk grupivastutust. Pärast on seltsimehed üksteise või täitja kallal. Vahel poevad siidkinnastes valemängijad selle taha, et on olemas komisjon, töögrupp, või komitee jne. Kõik selle pärast, et pole selged otsustuspiirid. Osad ja terviku eest vastutus on kokku leppimata. Palju ajaraiskamist ja segadust tekitab ka rootsi nn maatriksjuhtimine, samad probleemid.
Vaatame otsustust lähemalt. Ta ei teki kunagi grupis. Vaid iga otsus sünnib alati kellegi peas.
(Siinkohal ei jõua ruumi kokkuhoiuks diskuteerida veel ühel huvitaval teemal, kas mitte inimese rakud ja otsustus, seega kogu inimese olemus pole olemuselt diktatuurne, või siis kas sobib diktatuur paremini inimloomusele.) Kes otsustavad, peavad isiklikult ja materiaalselt naha ja karvadega vastutama. Paljud otsused muutuks päevapealt juba ainult sellest kui nimi ja nägu ja varaliselt siduv allkiri taga oleks.
Hajutatud otsustamine ja vastutuse hajutamine on üldisemad juhtimisprobleemid. Neid esineb igasuguse riigikorra ja valimisseaduse ajal. St ei saa olla üldjuhti, kes vastutaks otsuste eest, mida teevad teised. Ja ei saa olla osajuhti, kes vastutaks kogu kupatuse eest. Isegi kui keisrivõim või siis füürer (ikkagi hästi selge, nime ja näoga vastutav isik) ja see hajutatus jätta, ikka on sama juhtimisprobleem neil hajutatud tasanditel. Sest ega füürer kõikjale ei jõua. Demokraatlik riik lõhub ära loomuliku vastutusstruktuuri terviklikkuse, selle läbi otsustuse. Järelikult, riigikord peaks (sarnaselt keisrivõimule) andma igale üksikule selle, mis tema isiksuse terviklikkust ja vastutuse eelnevalt kokku lepib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar