Rahalugemine ei asenda reaalseid asju ja kvaliteete

Reaalseid, eluliselt vajalikke asju tahetakse pidevalt asendada kalanäoga rahalugemisega. Ja PRi ehk propagandaga. Oli õndsate kristlik aeg, loodi kloostrites haiglad. Halastus, erioskused jne. NLKP ajal uuendati, nüüd ehitatakse majakarpe. Ja räägitakse, et see karbikulu on investeering haridusse ja teadusse.

Oleks varem ühiskonnas valitsenud reformierakondlik ideoloogia, poleks tekkinud mitte ühtegi haiglat. Vaid arvutataks nii: väänasid jala välja. Hüvitame! Sest jala kipsipanek nõuab inimesi, teadmisi, õpetajaid, koolitamist, kabinetti, kipsi, palgakulusid, jne. Veel 50 aastat reformierakonda ja võimed seda kõike teha oleks välja suretatud. Eestis poleks enam inimesi, kellelt sisse osta. Kui raha eelkõige parteilastele ja PR osakonnale antud, on iga olemasolev asi neist "ülejäänud". Kuna sellest ebatootlikust lollidepüramiidist kunagi midagi üle ei jää, kipsi ja asjatundjate jaoks kunagi ei jätkugi. Jalg välja väänatud? Võtke patakas raha ! Ja kuulake valuvaigistuseks PR ära ! Reformierakondlikult talitades oleks odavam luua raviasutuste asemele hüvituspunktid. Kas tervisehäirega ei tehtaks mitte midagi, vaid hüvitatakse inimestele hinnakirja järgi. Midagi valutab, minge tühermaale, ravige end ise. Ja kogu asja asemel räägitaks ainult selle detailidest, kui palju hüvitada. Ja targutataks selle üle, et luugist andmine pole läbipaistev, tuleb asendada pangaülekandega. Ja kulutataks miljoneid arveldustehnilistele detailidele. Vajalik süsteem, oskused ja inimesed ise halvustataks endiseks, ülekulukaks, jäetakse unarusse või üldse tegemata. Või äärmiselt kapitali järgi moondunuks võimetuks säästusüsteemiks, mis on loodud kokku tõmmatuna. Ja täielikult parteilaste lõa otsas. Kui mitmel heal arstil on selles "ettevõtjasõbralikus" riigis võimatu erakliinikut käivitada, seal kus soovijad, raha ja oskused on olemas. Riigisüsteem takistab. Reformierakond tähendab tegelikkuses ainult kaost, võimetust ja riigi laiendamist.

Kui läänemaailmas räägitakse efektiivsusest ühe või teise kvaliteedi juures, sobivusest eesmärgi jaoks, siis idiootide süsteemides nimetatakse efektiivsuseks raha ühest kohast teise tõstmist veidi teisiti. Tulemus ja selle kvaliteet jäetakse üldse loomata või alaarenenuks.

Kvaliteet käib alla kui ta pole mitte kellegi asi. Suurkapitalifonde ei huvita kui kehvasti või hästi ettevõtted töötavad. Lihtsalt pannakse väärtpaber paketti ja müüakse edasi teistele "institutsionaalsetele investoritele", kelle "põhitegevus" on noteerida üksteise pabereid. Kuninganna võiks selle sekundaarse õhkbisnisi, mis mingeid hüvesid ei loo, lihtsalt kinni panna. Aga rahad on õhumüüjatel selleks liiga suured, valitsused ei saa nendest jagu.