Mis puudutab kaugemaid kohti, siis minu arvates peaksime rohkem mõtlema paindlikele lahendustele ja sellistele mudelitele, mis ei ole üles ehitatud teada-tuntud kellaajal sõitvale liiga suurele bussile. Näiteks võiks ühendada ühte süsteemi inimesed, kellel on vaja linna minna. Keegi saab vaadata, et kuskile koguneb rühm inimesi, kellel on vaja liikuda, ja sellest lähtuvalt ühistranspordi organiseerida. [..] Mulle oleks märksa sümpaatsem, kui me räägiksime paindlikust «kutsu buss»-digilahendusest üle Eesti [..]. Me teame, et see, mis meil on, ei rahulda inimeste vajadusi tööle, kooli, paindlikult poodi sõita. See peab muutuma.
Niisiis, president räägib riigist, kus varsti pole maainimestel isegi bussi väljumise ja kohalejõudmise aeg teada. Kas need inimesed, kes bussipeatusse koguneks, peaks iga kord kokku leppima, kellel ja millal on vaja sõita? Kuna selles kokku ei lepita, milleks sinna üldse inimesi kokku koguda ? Kui riik ei suutvat maale graafikujärgseid busse tagada, kas pole ka see väljakutsebuss liigne luksus? Kui bussipeatustes õitseksid ainult metsikud ohakad, on ehk liberaalne unelm kõige rikkumatum? Või on veel taandarenguruumi? Äkki kogu maa loodusele tagasi anda? Inimesest puutumata reservaadid, ja poleks riigil vaja üldse mingi liiklusega metsaelu segamas käia?
Miks ma seda üldse kritiseerin? On ju presidendil, õigus oma mõtteid väljendada, nagu kõigil teistel. Probleem pole presidendis ega debatis. Vaid meie endi hulgas on liikvel umbes 30% poolearulisi, kes a) arvavad, et kui lolli juttu ajab võimuesindaja, siis see muutub targaks b) et võimuesindaja on tavakodanikust tähtsam c) kes piisavalt kõrgelt öeldud uitmõtteid ja debatikutseid käsuks võtavad ja pimesi teostama kipuvad d) laostajaid sh kilekotimehi tagasi valimas käisid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar