Naisterahvas tööd ei tee, vaid kasutab ära kolme meest ja veel riiki vanematoetustest ja elatisrahast elatumiseks. Mees teenis päevad läbi perele ülalpidamist. Naine noris tubli mehega tüli. Kaebas kohtusse, et mees ei tegele perega piisavalt, valas kohtusaalis libapisaraid, et "kas te tahate Minult Minu last ära võtta". Justnagu saaks ta neid üksi. Ja see sõnades laste huvides lähtuv, kuid tegelikult vaid ühte poolt arvestav kohus mõistabki lapsed sellele naisele. Naine irvitab, aga on nii rumal, et ei mõista seda hukka, sest ta ongi sündinud rikutud ärakasutamisühiskonda. Aga ta ei mõika, et ta lapsed teevad tema endaga samamoodi vanaduses.
Tuleb eristada:
- seda tahtmatut kurjust, kes kogemata lapsena selle ajastu keskele sünnib. Ja siis teeb vigu nii et arugi ei saa. Sest ühiskond ei tauni neid enam.
- tegelast, kes teadlikult kurjust levitab ja sellest kasu lõikab, kõlbelisi piire kõrvaldab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar