Huvitav, et Ameerika Ühendriikide aluseks on individualism. Aga nii palju häid muusikuid, näitlejaid ja kunstnikke. Kes lähevad korda väga paljudele. Aga kes peaksid olema lõputult omanäolised, teistele mitte mõistetavad. Nad on suutnud luua midagi kollektiivselt tähenduslikku. Hollywoodi lausa globaalsest mõjust on palju räägitud.
Euroopas on sõnades tohutu mitmekesisus. Aga väga palju isekust, äärmuslikku subjektiivsust. Tegelikult teisele mitte korda minemist. Viimasel ajal valdab ajakirjandust lärmav sõjakus. Ühe kõvasõnaline ja sõjakas avaldus trumpaks teist üle.
Kas näitab elu kujunemine inimeste tahtele risti vastupidiseks vaimse seaduse toimet? Ühtegi inimest, kes räägib, "mina tean mis teistele hea on", ei ole mõtet tõsiselt võtta. Ta ei tea, mis talle endalegi hea on. Tal endalgi ei tule välja. Või tuleb soovitule risti vastupidine. Las auravad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar