Seal kus enda tegelikku idalikku olemust maha salates aastaid tambitud pettekujutlus enda läänlusest läbi kukkus, on poliitikutel asjata otsida virilalt süüdlast ja loopida pori. Et olevat ida, kuna polevat piisaval arvul end vaktsineerida lasknuid.
Joodi, laamendati ehituses, tegeldi rahvatantsuga ja raisati, nagu idas. Siis röhitseti, sätiti lipse sirgeks ja arvati et ollakse lääs. Ei oldud. Ei peetud sõna, ei täidetud lepingut. Ega saadud selleks. Tuhat aastat lahutab meid sellest.
Siis arvati virilalt venelaste lohutusjutu mõjul et küllap see lääs roiskub. Ei roisku. Siis, et äkki roiskub pikapeale. Ega mõista ega oota ega vaja meid seal läänes keegi. Aga kas need, kes peolaua taha ei pääsenud, on süüdi kui uutel õigetel riigieestlastel on peost pohmelus? Kuni kadakaläänlased arvavad, et nad on lääs, olen kohe hea meelega idaeurooplane Liivimaalt. Ida, see on elujõud ja uuenemine. Ja ootamatud vaimsed kohtumised, millega saab hakkama nt Mihhail Kõlvart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar