Ma ei tea, kus selle kultuuri rahastamise pendli õige tasakaaluasend on. Ühes äärmuses on püüd riigist veel üks vaateaken, näidissovhoos luua. Kus kultuur toodab võimudele klantspilti ja õigustust. Ja teine kultuuri rahastamise äärmus siis ilma riigita džungel, üksiku olelusvõitlus.
Kas aga riiklik rahastamine kultuuri üheks indiaani reservaadiks või näidis-vaateaknaks ei muuda?
Kus puudub inimeste elav tegevus, mis ise annab põhja majanduslikult, mitte riik. Ja elujõudu seda kanda. Praegu vanaema laulupeole ei saaks. Sest ei mahu sihtasutuse kehtestatud formaati.
Riigi roll oleks luua tingimused. Toetama kõiki mäluasutusi ja teatud arvu ametnikke. Aga kultuuri peaks looma rahvas ise. Ja riik võiks majanduslikult seda vähem takistada. Vähem laiutades. Muidu tuleb veel üks vaateaken, millel ei ole elujõudu.
Vormilt rahvuslik ja kõrgkunstiline, sisult veel hullem kui sotsialistlik.
Või mida Jüri Raidla riigireformiga peale uue vaateakna silmas peab? Vanad ideed olid: maailma esimene juudivaba riik (1942), siis näidis-liiduvabariik (1945-1992), siis EL näidisriik ja viie rikkama sekka pääs. Nüüd on vaja kokku klopsida uus vaateaken: rohepööre, AI...
Aga sakslased on selle meie vaateakna-püüde ammu läbi näinud. Ainult kergelt muigavad selle peale. Või ei muiga üldse. Sest ta on enesupituslik, ääremaastuv, lennuliinide mõttes. Ja kalli kapitaliga, mis võiks olla odavam, tänu julgeolekule ja ELi kuulumisele. Madalama maariskiga ja intressiga kõigi jaoks. Siis on ka kultuuri rohkem. Ja me ei pea oma käibemaksuseadustega tegema kõike selleks, et Riias oleks palju kontserte, läti ehituspoodidel palju käivet ja maksude sõitmise kampaaniaid, arvan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar