Tõelist eliiti oleks väga tarvis ka kassiiridele

Kust tekkis, head Soome velled, meile see, et nimi "kassiir" on solvav? Keisriaegses ühiskonnas, kus kõigi väärikus oli tagatud, seda polnud. Õues pidi olema juba aastakümneid võrdsus ja "klassideta ühiskond". Miks siis "kassiir" on solvang, või millest teda siis üldse tajutakse kehvemana? Kas pole just punane pseudoaadel seda vaikselt meile teinud? Sotsialismi või hiiliva sotsialismi tingimustes tekib inimesel väär enesetaju. Nii et vahel ise ei märkagi. Üldise rõhutatud võrdsustaotluse sõnade varjus haigutab tohutu ebavõrdsus. See, et kassiiri tajutakse kehvemana või solvanguna, on punavõimu läbikukkumise, saamatuse ja valelikkuse kõige selgem väljendus.

Seisus kohustab. Julgeks punane pseudoaadel olla siis avalikult elitaarsed või tunnistaks läbikukkumist. Aga seda nad ei talu, sest kardavad nii rahvast kui ka tõelist elitaarsust, mille nad kukutasid. Mis teha kui päris elitaarsust välja ka ei kanna! Nurga taga eliit-punane on ju mugav olla. Mitte keegi ei tule su ärisid, autosid, varasid ja šampanjavanne konfiskeerima, mis sa rahva arvelt kokku ajanud oled. Kas see on aus? Ei, härrased. Vahel mokaotsast 1. mail ütlevad, "elagu kassiir". Ja siis ülejäänud aastal, tegudega...töörahvast irdunud.

Inimene peaks saama end väärikalt tunda ka kassiirina, siis kui ta pole minister. Ühtegi riiki ei tohiks võtta selle mõõdupuu järgi, et kui palju seal parasjagu poti ääres kassiire on. Või valitsusliikmeid, kes liba-uhkeldavad sellega, et kui suured kassiirid nad kunagi on olnud. Kassiiri libaülistamise etendus näitab veel kord võimuesindajate sovjetlikku olemust.

Iga ameti esindaja saab end väärikalt tunda sellena, kes ta on. Kassiirid võivad teha kutseühingu. Aga nad ei peaks kõige esimese asjana trügima riiki juhtima. Kuidas kõigepealt inimesena kõlbeliselt edasi elada? Mida vähem on võimuesindajatel kõlblust, mida vähem taastoodab seda haridussüsteem, seda tähtsam on igaühe isiklik vaimne puhastus. Isiklik desovetiseerumine. Tuleb endal leida üles tee kirikusse.

Talud ja mõisad on loomulikud osad Eestimaa loost. Kirjakeel, maadetundmine, uued taimekasvatuse oskused - mis ei ole tulnud meile mõisatest? Pole vaja häbeneda, vaid uhkust tunda, et riiki on siin maal kujundanud just valgustatud, jõukad ja haritud mõisnikud. Neid ei saanud seadusetegijatena ära osta. Nagu mõisa ja keisriajalgi, meil ongi just vaja tõelist eliiti. Idealistlikku, taastootvat, kõlbelist ja kandevõimelist eliiti. Kelle ajal igaüks, ka kassiir end palju väärikamalt tunda võiks.