Personaalne desovetiseerumine igaühele

Kommunism ei tekitanud inimestele mitte ainult varalist kahju. Vaid ka hingelist ja vaimset kahju, millega pole mitte alustatudki. Sellest ajast jääb pärandina maha midagi veel hullemat: sajad tuhanded nähtamatud kommunistlikult programmeeritud inim-miinid. Kes plahvatavad justkui partisanid, siis kui nukujuhid ise asuvad eemal. Näiteks, mida teha ajuinvaliididega, kes isiklike asjade lahendamiseks nõuavad komisjoni, komitee, või töögrupi kokkukutsumist. Ja iga asja arutamist laiemas ringis? Kes tõstatavad küsimusi, neid lahendamata. Kes hääletavad nukujuhi käsku aimates eksimatult siis kui nukujuhid ise on lava taga? Asja saatanlikkus selles seisnebki, et inimeste alateadvus, ajurakud on bolševiseeritud nii, et inimene ise ei pruugi arugi saada. Meietab, aga ei saa aru, miks. Tuleb aru anda, et inimeste ja nende alateadvuse bolševiseerimine on toimunud läbi Eesti haridussüsteemi. Mida teha sadade tuhandete inimestega, kes ise aru ei saa, et neil on tegelikult ajukahjustus? Teadvustamine on alles esimene samm. Siin ei aita ainult äratundmine ega keegi üksikisik. Siin on vaja alateadvuse puhastust kommunistlikest mõttemallidest. Vaja on personaalset desovetiseerumist. Sellest lahtisaamiseks on vaja Jumala abi. Kus on kavad haridustegelaste eneste ja nende õpetajate mõttemallide desovetiseerimiseks? Kas seda ülemaksustanud, orjastanud, vaeseksriigistanud ja petnud riigilt on mõtet üldse nõuda? Selle asja kuratlikkus seisneb alateadvuslikult meeldivate loosungite ja asjade abil inimese orjastamises, nii et inimene ise arugi ei saa. Igaühel isiklikult tegeleda!

Esimene samm oma alateadvuse puhastumise teel on kommunistlike mõttemallide vaatlus minus eneses. Abiküsimused. Millal ma viimati meietasin? Millal ma viimati määrisin enda tahet kollektiivile pähe? Millal ma viimati ajasin teadlikult tahted sassi, nimetades enda tahet teiste omaks? Millal ma viimati käitusin karjainstinkti alusel? Millal ma tallasin üle teiste inimeste? Millal ma osalesin sellises karjas? Millal ma nõudsin komisjoni, töögruppi või komiteed, et peita ära isiklikku vastutust? Millal himustasin kaasinimese oma? Millal ma arvasin ennast kõigist teistest paremaks? Millal nõudsin ainuüksi kõrgema hariduse eest privileege? Teiseks, kahetsus. Ainult siis kui kahetseda täie tähelepanu, õnnistusega ja tõsiselt, siis meile tullakse vastu, õpetavad asjatundjad.