Võimalik raamatu algus

Tõde on Jumala sõna ja tõesed loodusteaduslikud teadmised. Sealt tuleb inimese maailmamudel, mis on väljendatud keele abil. Keel ise kujutab endast teadmiste kandjat ümbritseva maailma kohta. Keel on mõtete edastuse ja esituse vahendiks. Mõelda saab ainult kahes suunas, üldistades või detailiseerides. Esimest nimetatakse sünteesiks, teist analüüsiks. Süntees paneb kokku, analüüs lahutab osadeks. Jumala sõna viib algmõtte juurde tagasi.

Kõigi maailma teadmistele lisaks kannab keel ka teadmist keele enda kohta. Need teadmised keelest endast aga ei korva kuidagi teadmisi ümbritseva maailma kohta. Ega ka nende teadmiste puudumine pole asendatav keele tundmisega. See seletab, miks filoloogid asju sisuliselt ei tunne. Nii nagu käru ei asenda kaupa, mis tema sees on, puudub filoloogiharidusega isikutel sageli aines, millest üldse korrektseid mõttekäike ehitada. Neil on ainult teadmised keele kui iseseisva mõtlemise objekti suhtes, millega ennekõike filoloogid on kutsutud tegelema. Neil puuduvad teiste erialade mõisted, aines ja teadmised, kuidas neist tõeseid mõttekäike ehitada.

Tõeline mõtlemine ei seisne sõnade väänamises ega kulge nimesid pidi. Mõtlemises on sõnadeta üleminekuid ühelt teadvuse seisundilt teisele. Samuti mitmesuguse pikkusega pause. Neid seisundeid ühendades on võimalik hiljem jõuda uute lauseteni ja mõteteni. Kuid tähenduslikud tekstid vajavad ikka tõeseid eriteadmisi loodusest ja ümbritsevast maailmast. Filoloogide teadmised ümbritsevast on veel puudulikumad kui kogu inimkogemus ja loodusteaduslikud teadmised kogu nende piiratuses. See seletabki, miks filoloogid käru kaubaga segi ajavad, kõikjal kus kärud ise pole kaubaks. Võrreldamatut võrdlevad, ühte patta panevad ja meelevaldset seostavad. Need on kõigest teadmised ja arusaamad keele enda kohta. Mitte asjad ise ja nende kohta käivad olulised teooriad. Ehk piisavalt hea maailma mudel.