Inimesi, kes kõige riikliku lõputu laiendamise piire ei näe, on vähemalt kahesuguseid. Ühed saavad aru, neid tasub informeerida. Nad teavad majandusest vähem, on sageli teisel erialal. Nad on aga võimelised küsimusi küsima ja rumalusi peatama enne kui kogu riik neid kinni maksab. Olgu indikaatoriteks siis tootliku/mittetootliku ühiskonna arvuline moonutatus meil, mis nõuab EL pealemaksmist, riigiteenuste kulukus ja ebaefektiivsus, eraettevõtluse väljasuretamise kahjulikkus, nende endi võimaluste vähenemine vms.
Teised on aga põhimõttelised riigiusklikud. Kelle vähimatelegi elulistele ilmingutele antakse riiklik tähendus. Kuigi ajurakud looduses elavad oma elu keskse juhita, võivad nad äärmisel juhul arvata, et isegi nende pea kuulub riigile. Nendega pole midagi muud teha kui oodata. Ja loota et nende lõpp on kergem kui Magda Goebbelsil, kelle meelest ilma natsionaalsotsialismita polnud elul mõtet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar